Kuusalu õuduste loomavabrik

MTÜ Nurru Ometi hingekirjas on hetkel 30 kassi - sealhulgas 15 Haapsalu kolooniast päästetut, kes linnavalitsuse tegevusetuse tõttu heasüdamlikule vanaprouale koormaks jäeti. Kui aus olla, siis hoolimata meie entusiastlikest liikmetest me kõigile abipalvetele vastata ei suuda.
Kuid Hea inimene, kes alljärgnevalt juttu tulevast loomavabrikust mind teavitas, pani eriliselt muretsema ja seetõttu ma sellest õuduste loomavabrikust kirjutangi. Mitte selleks, et üks järjekordne loomapaljundus saaks kajastust ning mõni ametnik veidi tööd juurde, vaid selleks, et need abitud piinlevad loomad saaksid päriselt päästetud. Oleme valmis kõigile neile otsima hoiu- ja/või päriskodud, et nad ei satuks Tallinna loomade Hoiupaika hukkamisele, nagu eelnevalt on taolised lood kahjuks lahenduse leidnud. Alates hetkest, kui saime sellest õudustevabrikust teada, on paljud koeraomanikud ning ka Varjupaikade MTÜ pakkunud oma abi nende alatoidetud õnnetute hingede majutamisel kuni pärisperede leidmiseni.

Aga alustame päris algusest. Üks koeraostja kirjutas üsna ärevust tekitava kirja Soome päritolu paarikesest, kellelt nad Kuusalus alatoidetud kutsika ostsid. Selgus, et kõikjalt võib leida kuulutusi, kus seesama paarike müüb nii Chihuahua-taolisi kui ka Saksa lambakoera-taolisi koeri. Jah, neil ongi kõiksuguseid "taolisi" seal vabrikus, kus inimesed kohapeal ei ela ja loomaostjaid kohapeale ei lasta. Äri on kohalike sõnul püsti olnud sealmail vähemalt kaks aastat (vahel viiakse loomi ka Soome müügiks).

Miks ei viida loomaostjaid vabrikusse kohale? Sest see, mis seisundis need loomad on, on õudusttekitav ja vähegi südametunnistust omavale inimesele südant purustav vaatepilt!!!

Kohalik veterinaar pole ühtki looma oma silmaga näinud, kui välja arvatud mulle kirjutaja ostetud kutsikas. Tema vajab sotsialiseerimist, on tõsises vedelikupuuduses, alatoidetud ning parasiite täis. Mõistagi kiibistamata, vaktsineerimata. Vanuseks öeldi müüjate poolt kaks ja pool kuud, kuid veterinaar hindas ta vanuseks vaid poolteist. Hinnaks oli kutsikal 200 eurot, kuigi väidetavalt küsitakse mõne koera eest ka 300 eurot.

Lubage ma kirjeldan Teile seda olukorda, kuigi pildid ja videod ütlevad enam. Väikesed koerad, suured koerad, noored ja vanemad - kõik on ühes pisikeses puuris ja teises puuris kinni - silmaga võis loendada kokku umbes 20 looma.
Ühel taksilaadsel tundusid jalad läbi olevat, ilmselt liiga väikeses puuris konutamisest. Tema oli ainus, kellel toidutaoline ollus kausiga ees oli. Kellelgi teisel polnud vett näha, söögist rääkimata. Lisaks hirmunult haukuvatele koertele leidus puurides ka kasse, samuti toidu ja puhta veeta, omaenda rooja sees. Ka küülikuid ning vutte leidus. Majadest ja putkadest kostis haukumist, nemad jäid loendamata...

Mida teha???
Mida teha, et need loomad ei hukataks Tallinna loomade Hoiupaigas, vaid neil oleks õigus elule? Kes tuleb päriselt appi, et õuduste äri lõppeks meie maal?

Veterinaar- ja Toiduamet peaks loomade olukorra fikseerima. Neile olen olukorrast teada andnud ja lubati, et minuga võetakse ühendust. Kuid millal ametnik seda lugu menetlema hakkab? Kas ta läheb pärast etteteatamist kohale ja teeb trahvi? Või mõistab, et olukord vajab kohest sekkumist? Ehk tunneb ka politsei isikute vastu huvi?
Tänase seisuga on eesti-soome segakeelt rääkiv proua teatanud, et loomade müügiga on kiire. Kas ta jõuab putka enne kokku panna ja loomad välismaale viia? Keegi kohalikest ei teadvat paarikese nime. Üürileping on sõlmitud väidetavalt valenimega. Kohalikus poes maksab proua vaid sularahas ning omab viit erinevat telefoninumbrit. Mis maa see on, kus see kõik on võimalikuks saanud?

Palun aidake meid (esialgu kasvõi vaid nõuga!), et see õudus lõpeks ja süütud loomad pääseks eludega.

Kertu Jukkum
MTÜ Nurru Ometi

Video leitav: https://www.youtube.com/watch?v=xehbRr8D1Po&feature=youtu.be

Hella hingega Hasson Hall Haapsalust

Haapsalu koloonias, teiste kümnete seas leidus ka tema – suure südamega inimese sõber Hasson Hall. Kui kaua ta seal elas või kuidas sinna sattus, kes seda teab...

Hoiukodu kirjutab:
Ja koliski sisse ... Korterisse ja puuri ja silmapilkselt natuke südamesse ka! Imeilusa pikakarvalise kasukaga kassinoormees. Nii sõbralik, et puuripanek oli tõeline võitlus paiküsimise ja luugist sissenügimise vahel. Ning kassi tooja ainult itsitas rõõmsalt!

Aega on läinud nädalakene ja noormees on hakanud kassiks! "Mismõttes kassiks?", küsite? Aga ses mõttes, et kui keegigi kassilapsele kassiasju ei õpeta, siis nad ka ei oska ja ei tea ... Ei tea, kuidas liivakastis käia! Kui sinna kogemata satuvadki, siis ei tea, kuidas liiva kraapida... Niisamuti ei tea nad, kuidas ja miks end pesta... Kui oled elanud kohas kus need "eputiste asjad" ei olnud popid, siis oledki selline suur ja must ja rääbakas ...

Nädalakene kohalviibimist ja – TADAAA!!!! - poiss oskab liivakasti ronida nii, et mitte ükski jupp temast üle ääre ei ole! Tõsine vaatlus siinsete teiste kasside osas andis pisikese vihje, mida seal liivakastis veel teha võiks – noh, näiteks kraapimisvõtete kasutamine jne. Kui alguses küll katsus noorsand oma (khm!) hädadele puuri ja liivakasti peale kraapida, siis nüüdseks saab juba väga tublisti liivale endale ka pihta!
Ja pesemine! Oh, see pesemine!!! No kes enne iial lapsele rääkis, et end lakkuma peaks... Isegi emme vist väga ei viitsinud õpetada!

Aga nüüd – taaskord siinseid kasse jälgides on Hasson avastanud, et kasukas võiks pire kaunim olla küll. Noh, selline heledam! Ja noormees püüab kõigest väest! Lakub ja läkastab! Ja siis ikka püüdlikult lakub – ja siis imestab, kes talle karvu suhu ajas! Ja siis lakub – ja jälle imestab – kasukas on miski heledam laiguke!?
Nii palju rõõmsat avastamist!

Ja üks mis kindel – suur ja kindel osa Hassonist ei muutu – ta armastab meeletult paisid, sügamist ja inimest! Miks? Ma ei tea, aga ta on veendunud, et inimene on hea ...
Hasson on koduootel. Tema immuunsüsteem on keskmise kassi omast nõrgem, kuid ta on noor ja me usume, et see tema elu eriti ei mõjuta. Ja kindlasti on tema jaoks juba kusagil keegi olemas - nad on vaja vaid kokku viia!

Kirjuta meile aadressil nurru.ometi@gmail.com, et kassinoormehe kohta rohkem teada saada või talle külla tulla.

Haapsalu õudusloo algus

Oli imeilus päev, kui me Eliisi ja Eleriniga Haapsalu poole sõitsime kaasas palju heade inimeste annetatud kingitusi uuele vastavatud Läänemaa loomade varjupaigale - et viimaks ometi oleks ka Haapsalu loomadel võimalus, mida senises varjupaigas kunagi polnud!

Sealsamas, pidukringlit nautides, jõudis meieni kohalik kassikoloonia lugu. Ei midagi enneolematut -  õnnetuseks on terve Eesti neid täis. Aga otsustasime siiski vaatama minna, sest väidetavasti toimetab tädi Reet nende kümnete loomadega, kelle linn kuus aastat tagasi loomasõpradele kaela määris, päris üksinda. Jah, just määris, sest vastasel juhul oleks nad linna varjupaigas hukatud. Need on needsamad Kastani metsa kiisud, kellest ajakirjanduseski juttu olnud - kes kuus aastat metsas elasid ning kuhu ikka ja jälle mõni üleliigseks muutunud lemmik juurde poetati. Tädi Reeda kavatsus oli hea, kuid aastatega oli olukord käest läinud. Kes suudakski väikeses garaažis ligi 20 kassiga üksi toimetades hakkama saada? Et kõik nad oleksid neutraliseeritud, kiibistatud, vaktsineeritud, toidetud ja ravitud. See pilt, mis meile avanes, oli enam kui õõvastav. Ruumide olukorrast pikemalt rääkida ei tahakski - nii hirmus oli see mustus ning hais, mis silmist pisara välja pigistas.. Toit ja jook oli kiisudel küll vähemalt korra päevas olemas, kuid silmad mädanesid peas ühel ja teisel. Silmnähtavalt tiineid oli vähemalt kolm, hiljem selgus, et paar olid juba poeginud - pojad mõistagi hukkunud. Kassipoegadest oli ellujäänuid vaid üks, temalgi üks silm peast mädanenud. Mõni loom suri paari päeva jooksul kohapeal ilmselt haiguse tagajärjel, mõni hiljem operatsioonilaual. Kurioossel kombel leidis kohapeal käinud kohalik veterinaarametnik, et kõik on korras...

Mõistsime, et peame midagi tegema. Me ei saanud seda nii jätta! Haarasime kaasa mädaneva silmaga kassipoja, mõned tiined. Osad saime ajutiselt viia vastavatud Läänemaa varjupaika, kes aitas kiisud ka kinni püüda ja kohalikus kliinikus Eesti Loomakaitse Seltsi rahalisel toel steriliseerida ning kastreerida. Mõned nurrikud tõime kohe Tallinnase - ühte ja teise hoiukoju, süda jätkuvalt valutamas nende pärast, kes veel kohapeale jäid. Tädi Reet otsustas vahepealsel ajal, et ta on liiga väsinud ja tagasi sinna enam ka opereeritud loomi võtta ei taha, et Läänemaa äsjaavatud uute ruumidega varjupaik oli niigi me kolooniakasse täis ning ükski MTÜ kassipojabuumi ajal paarikümnest haigest, osalt tiinetest kassidest midagi kuulda ei taha, ei jäänudki meil muud üle, kui luua omaenda MTÜ, mis sai nimeks MTÜ Nurru Ometi.

Meie püüd on kõigile Haapsalu koloonia kassidele ja teistele meieni jõudnud kiisudele - kokku ligi 30nele - jõuluks kodud leida. Nii palju on meil praegu jõudu, et nendega tegeleda, et ravida, toita ja sotsialiseerida. Me anname endast parima, aga ka siis jääb veel veidi puudu. Ruumid, kus loomad elama hakkavad vajavat siit ja sealt veel tublisti nokitsemist. Raviarvete tasumisel vajame abi. Ja lõpuks me vajame abi, et neil kiisudel, kel kunagi kodu olnud pole, saaks olema päriskodud. See on väike missioon, kui seal sees olles tundub, et ikka päris suur. Seega, kui Sul on mõtteid, kuidas meid aidata, siis palun anna endast meile teada: nurru.ometi@gmail.com või kirjuta meile läbi meie FBi lehe!

Koos kassidega teel parema maailma poole...

Meie endi käes ehitada paremat maailma ja just seda me teemegi. Alustuseks ehitame seda kassidele, kuid suuremas pildis ka iseendile ning oma lastele. Hoolime, armastame ning aitame - endaga võrdseid, endast nõrgemaid ja kui vaja - siis ka endast tugevamaid. Käesolev projekt on kokku toonud inimesed, kes keelduvad istumast ja ootamast, millal läheb paremaks, vaid kes kõik on valmis selle nimel tegutsema. Nii ongi meil vaja käppadele aidata kassid, kes ei asu loomasõbralikus linnas, keskkonnas ega ka elamiseks sobilikes tingimustes. Ja see ongi see, mis on pannud meid kõiki tööle, mille käigus saavad käed mustaks, püksid värviseks ning elud saavad päästetud. Me ehitame kassituba! :)

Meil kõigil on midagi, mida anda ja me anname seda just nii palju-vähe, kui me saame. Olgu antavaks kasvõi nurgas seisnud värv, mis remondi käigus ei leidnudki kasutust, kuid millega saab nullist alustatava kassitoa kaks taburetti üle võõbatud, vana tolmuimeja, mis on juba ise kapis tükk aega tolmu kogunud, on selleks oskus, kogemus ja võimalus kasutada liivapritsi või hoopis toetada raviarvete tasumisega - aidata saab alati. Alati.

Ei kõla nagu maailmapäästmine?

"Maailmu on teisigi." ütles Jake Tumeda Torni seeria esimeses raamatus.

See on meie esimene.